14.5.2026, 12:30
Mul on probleem. Ma ei oska öelda “ei”. Mitte kellelegi. Mitte kunagi. Kui mu sõber palub abi kolimisega, ma lähen. Kui mu naise sõbranna kutsub mingile imelikule joogatunnile, ma lähen. Kui mu ülemus küsib, kas ma saan teha ületunde, ma teen. Ma olen nagu ust. Kõik käivad minust läbi. Just sel põhjusel olin ma ühel reedel kella kümneks õhtuks täiesti kurnatud. Olin aidanud kolmel erineval sõbral kolmel erineval päeval. Mu selg valutab. Mu pea valutab. Mu tahe oli kadunud.
Istusin diivanil. Telefon hakkas sumisema. Jälle keegi. Ma ei vastanud. Ma lihtsalt ei suutnud. Vaatasin lakke ja mõtlesin, mida ma teen, et taastuda. Tavaliselt ma vaatan sarja. Aga sarjad tundusid liiga pikad. Liiga nõudlikud. Ma tahtsin midagi, mis ei nõua mõtlemist. Midagi, mis on lihtsalt… seal. Siis ma meenutasin ühte vestlust. Mu kolleeg ütles, et tema vahel mängib vavada baltic peal, kui on väsinud. “Lihtsalt vajutad nuppe ja vaatad, mis juhtub,” ütles ta.
Ma mõtlesin: “Miks mitte?” Ma polnud kunagi varem teinud. Aga mul polnud energiat, et olla skeptiline. Avasin lehe. Registreerisin ennast. See võttis aega umbes kaks minutit. Panin kakskümmend eurot. See oli mu “ma ei taha mõelda” raha. Ma teadsin, et ma võin selle kaotada. Ja ausalt öeldes – sel hetkel ma ei hoolinud.
Hakkasin mängima midagi lihtsat. Kolm rulli. Puuviljad. Ma keerutasin. Kaotasin. Keerutasin uuesti. Võitsin kaks eurot tagasi. See oli nagu autopiloot. Mu aju oli välja lülitatud. Ma lihtsalt vajutasin nuppu. Vahtisin värve. Kuulasin helisid. See oli imelikult lõõgastav.
Tund aega läks. Ma ei märganudki. Olin kaotanud umbes kümme eurot. Aga ma ei tundnud midagi. Mitte pettumust. Mitte viha. Mitte midagi. Ma olin nagu kummist mees, kes lihtsalt eksisteerib. Siis ma tegin otsuse. Ma ei tea, miks. Ma panin oma ülejäänud kümme eurot ühele keerutusele.
Ma vajutasin. Rullid keerlesid. Mu silmad olid pooleldi kinni. Ma olin nii väsinud. Ja siis – heli. Teistsugune heli. Ma avasin silmad. Ekraan oli kuldne. Kolm seitsmest. Number kasvas. 100. 200. 400. 800. Peatus 860 eurol.
Ma ei teinud midagi. Ma lihtsalt istusin. Mu mõtted olid aeglased. Nagu oleksin ujunud siirupis. Siis mu aju lõpuks töötles informatsiooni. 860 eurot. See on rohkem kui mu nädalapalk. See on uued talverehvid. See on see, et ma ei pea järgmised kaks nädalat muretsema.
Vajutasin väljavõtmise nuppu. Vavada baltic viis mind läbi sammude. Ma tegin kõike aeglaselt, sest mu käed värisesid. Mitte närvist. Lihtsalt väsimusest. Kümme minutit hiljem oli raha mu kontol. Ma vaatasin seda. Siis ma panin telefoni kõrvale ja jäin magama. Otse diivanile. Ilma tekita. Ilma padjata. Ma magasin kaksteist tundi.
Järgmine hommik ärkasin segaduses. Kus ma olen? Mis kell on? Siis ma mäletasin. Võtsin telefoni. Raha oli ikka veel seal. Ma ei unistanud. Ma rääkisin oma naisele. Ta arvas, et ma teen nalja. Siis ma näitasin. Ta jäi vait. Siis ta ütles: “Osta endale uus jope.” Mu jope oli läbi. Ma olin seda kandnud viis aastat. See lõhnas alati, isegi pärast pesu.
Ma ostsin uue jope. Mitte kõige kallima, aga sooja. Ja ma ostsin oma naisele uued saapad. Tema vanad olid nii kulunud, et tal oli pidevalt külm. Ja ma panin ülejäänud raha kõrvale. Sest sa ei tea kunagi.
Mu sõber, kes mulle esimesena rääkis sellest kohast, küsis: “Kas sa oled siis nüüd fänn?” Ma ütlesin: “Ei. Aga ma olen tänulik.” Ja see on tõsi. Ma ei plaani sinna tagasi minna suurte summadega. Väikestega mõnikord. Aga see õhtu oli eriline. Ma olin nii väsinud, et mu aju lülitas hirmu välja. Ja ilma hirmuta tegin ma kõige rumalama asja – panin kõik ühele kaardile. See töötas.
Nüüd, kui ma olen väsinud, ma mõtlen vahel sellele õhtule. See tuletab mulle meelde, et vahel on hea riskida. Aga ainult siis, kui sa oled valmis kaotama. Ja ainult siis, kui sa tead, et see ei murra sind. Minu puhul see ei murdnud. See tegi mind kergemaks.
Mu uus jope on soe. Mu naise saapad on kuivad. Ja mul on hea mälu. Mõnikord on see kõik, mida sa vajad.
Istusin diivanil. Telefon hakkas sumisema. Jälle keegi. Ma ei vastanud. Ma lihtsalt ei suutnud. Vaatasin lakke ja mõtlesin, mida ma teen, et taastuda. Tavaliselt ma vaatan sarja. Aga sarjad tundusid liiga pikad. Liiga nõudlikud. Ma tahtsin midagi, mis ei nõua mõtlemist. Midagi, mis on lihtsalt… seal. Siis ma meenutasin ühte vestlust. Mu kolleeg ütles, et tema vahel mängib vavada baltic peal, kui on väsinud. “Lihtsalt vajutad nuppe ja vaatad, mis juhtub,” ütles ta.
Ma mõtlesin: “Miks mitte?” Ma polnud kunagi varem teinud. Aga mul polnud energiat, et olla skeptiline. Avasin lehe. Registreerisin ennast. See võttis aega umbes kaks minutit. Panin kakskümmend eurot. See oli mu “ma ei taha mõelda” raha. Ma teadsin, et ma võin selle kaotada. Ja ausalt öeldes – sel hetkel ma ei hoolinud.
Hakkasin mängima midagi lihtsat. Kolm rulli. Puuviljad. Ma keerutasin. Kaotasin. Keerutasin uuesti. Võitsin kaks eurot tagasi. See oli nagu autopiloot. Mu aju oli välja lülitatud. Ma lihtsalt vajutasin nuppu. Vahtisin värve. Kuulasin helisid. See oli imelikult lõõgastav.
Tund aega läks. Ma ei märganudki. Olin kaotanud umbes kümme eurot. Aga ma ei tundnud midagi. Mitte pettumust. Mitte viha. Mitte midagi. Ma olin nagu kummist mees, kes lihtsalt eksisteerib. Siis ma tegin otsuse. Ma ei tea, miks. Ma panin oma ülejäänud kümme eurot ühele keerutusele.
Ma vajutasin. Rullid keerlesid. Mu silmad olid pooleldi kinni. Ma olin nii väsinud. Ja siis – heli. Teistsugune heli. Ma avasin silmad. Ekraan oli kuldne. Kolm seitsmest. Number kasvas. 100. 200. 400. 800. Peatus 860 eurol.
Ma ei teinud midagi. Ma lihtsalt istusin. Mu mõtted olid aeglased. Nagu oleksin ujunud siirupis. Siis mu aju lõpuks töötles informatsiooni. 860 eurot. See on rohkem kui mu nädalapalk. See on uued talverehvid. See on see, et ma ei pea järgmised kaks nädalat muretsema.
Vajutasin väljavõtmise nuppu. Vavada baltic viis mind läbi sammude. Ma tegin kõike aeglaselt, sest mu käed värisesid. Mitte närvist. Lihtsalt väsimusest. Kümme minutit hiljem oli raha mu kontol. Ma vaatasin seda. Siis ma panin telefoni kõrvale ja jäin magama. Otse diivanile. Ilma tekita. Ilma padjata. Ma magasin kaksteist tundi.
Järgmine hommik ärkasin segaduses. Kus ma olen? Mis kell on? Siis ma mäletasin. Võtsin telefoni. Raha oli ikka veel seal. Ma ei unistanud. Ma rääkisin oma naisele. Ta arvas, et ma teen nalja. Siis ma näitasin. Ta jäi vait. Siis ta ütles: “Osta endale uus jope.” Mu jope oli läbi. Ma olin seda kandnud viis aastat. See lõhnas alati, isegi pärast pesu.
Ma ostsin uue jope. Mitte kõige kallima, aga sooja. Ja ma ostsin oma naisele uued saapad. Tema vanad olid nii kulunud, et tal oli pidevalt külm. Ja ma panin ülejäänud raha kõrvale. Sest sa ei tea kunagi.
Mu sõber, kes mulle esimesena rääkis sellest kohast, küsis: “Kas sa oled siis nüüd fänn?” Ma ütlesin: “Ei. Aga ma olen tänulik.” Ja see on tõsi. Ma ei plaani sinna tagasi minna suurte summadega. Väikestega mõnikord. Aga see õhtu oli eriline. Ma olin nii väsinud, et mu aju lülitas hirmu välja. Ja ilma hirmuta tegin ma kõige rumalama asja – panin kõik ühele kaardile. See töötas.
Nüüd, kui ma olen väsinud, ma mõtlen vahel sellele õhtule. See tuletab mulle meelde, et vahel on hea riskida. Aga ainult siis, kui sa oled valmis kaotama. Ja ainult siis, kui sa tead, et see ei murra sind. Minu puhul see ei murdnud. See tegi mind kergemaks.
Mu uus jope on soe. Mu naise saapad on kuivad. Ja mul on hea mälu. Mõnikord on see kõik, mida sa vajad.